Eesti vuti säilitus- ja aretusprogramm 

Aleksander Lember

Vutid on kanaliste seltsi, faasanlaste (kanalaste) sugukonda kuuluvad kõige väiksemad linnud, keda inimene toidu (nii munade kui ka liha) saamiseks tänapäeval kasvatab. Vutte on 15 erinevat liiki, kõige levinumad on perekonda Coturnix kuuluvad vutid, kes asustavad kõiki kontinente, välja arvatud Ameerika. Üks neist – Coturnix coturnix – on Euroopas, Aasias ja Aafrikas elav rändlind. Tänapäeval tuntakse mitut alamliiki, neist enam levinud on Coturnix coturnix japonica (aasia e jaapani põldvutt). 

Põldvutiliha rikastas inimese toidulauda juba Vana-Egiptuses, kuid teadaolevalt kodustati üks Euroopast Aasiasse migreeruv alamliik algselt Hiinas (peeti lemmik- ja laululinnuna), kust nad 11. sajandil viidi Jaapanisse, kust ta levis Hiinasse, Koreasse ja teistesse Lõuna-Aasia riikidesse. Ameerikas ja Euroopas ning Lähis-Ida riikides hakati vutte kasvatama munade ja ka liha saamiseks 1930–1950ndatel aastatel. 

Eestisse toodi esimesed vutid 1967. aastal ja EPA eriloomakasvatuse kateedris hakati prof Ruusi eestvedamisel uurima jaapani põldvuttide tähtsamaid bioloogilisi karakteristikuid, kuid tol korral polnud põllumajandusministeerium sellest huvitatud ning asi jäi soiku. 

Teine katse põldvutte Eestisse introdutseerida toimus kümme aastat hiljem ja oli edukas. Mitmete Eestisse toodud vutipopulatsioonide baasil aretati Kaiavere vutifarmis aastatel 1977–1987 eesti vutitõug, kes tunnustati Üleliidulise Agrotööstuskomitee poolt 1988. aastal. Eesti vutt oli tookord ainuke tunnustatud tõug nii NLiidus kui ka maailmas.  

1988. aastal kinnitatud tõustandardis fikseeritud tähtsamad jõudlusnäitajad olid järgmised:

1) kehamass (32-nädala vanuses) isasvutil 170 g, emasvutil 195 g;

2) aastane munatoodang – 285 muna;

3) keskmine muna mass – 12 g;

4) söödaväärindus (munad) – 2,62;

5) söödaväärinus (vutibroilerid) – 2,83. 

Vutikasvatuse hiilgeaeg Eestis oli 1990ndatel, kui toodeti üle 7 miljoni muna aastas, lihatoodang oli tol ajal suhteliselt marginaalne.  

1991. aastal korraldati Eestis I ülemaailmne vutikasvatuse alane konverents, mis oli suureks tunnustuseks Eesti vutiaretajate aastatepikkusele tööle. 

Pärast Eesti taasiseseisvumist muutus majanduslik olukord ja tollipiirangute tõttu kadus senine suurim vutimunade tarbija – Venemaa biotööstus. Eesti elanikkonna ostuvõime oli väike ja nende tegurite koosmõjul sattusid vutifarmid peagi suurtesse majanduslikesse raskustesse. 

1993. aastaks jäid tööle vaid Matjama ja Treieri vutifarmid ning suurim farm – Matjama – suleti 1996. a.  

Eesti vuti genofondi suutis säilitada vaid Rene Treieri väikefarm Äksis, kuid suletud väikepopulatsioonis hakkas vuttide jõudlus halvenema, mis oli osaliselt põhjustatud ka väikesest populatsioonist tulenevast inbriidingust. 

2001. aastal lisati eesti vutt ohustatud tõugude nimekirja ja töötati välja pikaajaline programm eesti vutitõu säilitamiseks ja nende jõudlusvõime suurendamiseks. 

Programmi esimeses järgus toimus töö põhiliselt eesti vutipopulatsiooni jõudlusvõime taastamise nimel, et viia nende peamised jõudlusnäitajad tagasi tõu tunnustamisaegse tasemeni. See ülesanne täideti aastaks 2007. 

2008–2012 täideti programmi eesti vutitõu geneetilise jõudlusvõime säilitamiseks.

Pikaajalise, rohkem kui 10 aastat kestnud vuttide aretustöö tulemusel paranesid vuttide jõudlusnäitajad tunduvalt. Selle aja kestel on läbi viidud eesti vuttide individuaalset jõudluskontrolli, mille teostamiseks on nii Järveotsa kui ka Treieri vutifarmides 108 individuaalpuuri (kokku 216).  

Individuaalse jõudluskontrolli tähtsamad tulemused ja järeldused:

1) paranenud on eesti vuttide munajõudlusnäitajad: 

 

1988

2012

Kasv

aastane munatoodang, tk

285

317,8

32,8

keskmine muna mass, g

12

13,78

1,78

 

2) suurenenud on eesti vuttide kehamass, praegu on nad ligikaudu 30% raskemad kui tõu tunnustamise ajal;

3) hilisemaks on läinud aga eesti vuttide munemahakkamise vanus, mis on seotud nende kehamassi suurenemisega;

4) munemahakkamise vanuse, vuttide kehamassi, nende munemisperioodi pikkuse ja munatoodangu, munemistsüklite dünaamika kohta peab aga veel katseandmeid koguma, et leida eesti vuttidele majanduslikult kõige sobivam munemahakkamise vanus. Katseandmete kogumine algas 2013. aastal;

5) aretusest on seni kõrvaldatud emasvutid, kes munesid 15 g raskemaid mune. Täpsustamist vajaks aga optimaalne muna mass eraldi muna- ja lihatüübiliste eesti vuttide jaoks, võibolla ei ole suurema kehamassiga eesti vuttidele raskemate munade munemine probleemiks?

6) individuaaljõudluskontrolli minevate 35-päevaste noorvuttide valiku üheks tähtsamaks kriteeriumiks on nende kehamass, mis tagab nende ühtlikuma munemahakkamise ja stabiilsema munatoodangu esimestel munemiskuudel. 

Aastatel 2008–2012 toimus aretusprogramm pm.dr. emeriitprof Harald Tiku juhendamisel, programmi teaduriks oli Viive Tikk. 

2013. aastal käivitus uus programm "Ohustatud tõu, eesti vutitõu geneetiliste ressursside säilitamise ja tõuaretuse programm aastateks 2013...2018", mille läbiviimiseks on koostatud esialgne tööplaan-projekt eelolevate aastate lõikes. 

Alates 2013. aastast teeb seda tööd EMÜ linnukasvatuse õppejõud pm.dr. Aleksander Lember.  

2013. aastal lõppes jõudluskontroll Järveotsa vutifarmis 22. ja Treieri farmis 23. põlvkonnaga.  

2013. aastal toimusid vuttide käitumist ja sigimismisbioloogiat (munemiste vahelised intervallid, isasvuttide paaritusaktiivsus, spermatosoidide viljastamisvõime säilimine munajuhas paaritusjärgselt resp. viljastatud munade saamine paaritusjärgselt, samuti eesti vuttide väidetava haude- ja emainstinkti puudumine) uurivad katsed. 

Alustati uue vutipõlvkonna (F24) jõudluskontrolli. Kõik tulemused sisestatakse arvutisse, mis võimaldab rakendada põhjalikumat statistilist andmetöötlust.

Jõudluskontrollis fikseeritakse järgmised vuttide jõudlusnäitajad:

1) vuttide kehamass 35-päevaselt ja igakuiselt munemisperioodi lõpuni;

2) vutimunade mass igakuiselt 2–3 järjestikusel päeval;

3) vutimunade morfoloogia (muna mass, munarebu mass, munavalge mass, munakoore mass ja munakoore paksus) igakuiselt;

4) munemistsüklid, nende dünaamika;

5) eraldi on planeeritud söötmiskatsed (söödaväärinduse kohta vuttide üleskasvatamisel ja munemisperioodil meil andmeid ei ole), sest senised vuttide söötmisnormid vajavad täpsustamist.